reede, 18. detsember 2009
teisipäev, 15. detsember 2009
esmaspäev, 14. detsember 2009
esmaspäev, 7. detsember 2009
KG avas uue e-posti aadressi: muremeil@kiili.edu.ee
Paljud inimesed helistavad ning kirjutavad kooli seoses mitmesuguste mureküsimuste, ettepanekute ja soovidega.
Sageli ei teata täpselt, kelle poole pöörduda ning võib juhtuda, et küsimus, mis kohe õige inimeseni ei jõua, kaob õiget adressaati otsides ära.
Et seda ei juhtuks, on nüüdsest avatud uus e-posti aadress, mida haldab inimene, kelle ülesanne on suunata probleem otse isikule, kes sellega tegelema hakkab. Jagatud mure on pool muret!
Sageli ei teata täpselt, kelle poole pöörduda ning võib juhtuda, et küsimus, mis kohe õige inimeseni ei jõua, kaob õiget adressaati otsides ära.
Et seda ei juhtuks, on nüüdsest avatud uus e-posti aadress, mida haldab inimene, kelle ülesanne on suunata probleem otse isikule, kes sellega tegelema hakkab. Jagatud mure on pool muret!
Tugikeskus kutsub osalema fotokonkursil „Otsides jõuluimet“
Aastaring on jälle täis saamas. Kui kaubanduslik jõuluhullus unustada, siis on saabumas rahulik, vaikne ja perekeskne aeg.
Mis siis ikkagi on see jõuluime, millest kõik räägivad? Kas piparkoogilõhn tubades, kohev lumi, päkapikkude toodud maiustused või kingid jõuluvana kotis?
Või on see hoopis midagi muud?
Leia enda jaoks jõuluime üles. Jäädvusta hetk, mis Sinu arvates kannab kõige enam jõuluimet ja jaga seda teistega!
Selleks saada foto failina meeri.kompus@kiili.edu.ee või too ise tugikeskusesse kuni 18. detsembrini.
Pilte vaata tugikeskuse ajaveebist http://tugikeskus.blogspot.com/
Parimaid premeeritakse 22. detsembril!
neljapäev, 3. detsember 2009
Lastevanemate kool 14. detsembril kell 18.00 auditooriumis
Teema: Suhtlemine teismelisega
Mida vajab teimeline?
Mida vajab teismelise vanem?
Kuidas kuulata teismelist nii, et ta tahaks rääkida?
Kuidas rääkida teismelisega nii, et ta tahaks kuulata?...ja kas see üldse on võimalik?
Nendel teemadel tulevad rääkima Gordoni Perekooli treenerid Auli Saveljev jaTiit Kõnnussaar.
Lektorite tutvustuseks:
Auli Saveljev on psühholoog ja töötanud laste ja noortega üle 6 aasta.On Gordoni Perekooli treener alates aastast 2006. KuulubKoolipsühholoogideÜhingu juhatusse.
Tiit Kõnnussaar on suure praktilise kogemusega koolitaja ning lastekasvatusalaste raamatute kirjastaja. On ajakirja Pere ja Kodu asutaja ja lastekasvatuse teemalisi raamatuid välja andva kirjastuse Väike Vankerkirjastaja. Eesti Suhtlemistreenerite Ühingu liige.
Üritus on kuulajatele tasuta.
Oleks kena, kui registreerute eelnevalt meili teel: anu.parn@kiili.edu.ee
Peatse kohtumiseni!
Mida vajab teimeline?
Mida vajab teismelise vanem?
Kuidas kuulata teismelist nii, et ta tahaks rääkida?
Kuidas rääkida teismelisega nii, et ta tahaks kuulata?...ja kas see üldse on võimalik?
Nendel teemadel tulevad rääkima Gordoni Perekooli treenerid Auli Saveljev jaTiit Kõnnussaar.
Lektorite tutvustuseks:
Auli Saveljev on psühholoog ja töötanud laste ja noortega üle 6 aasta.On Gordoni Perekooli treener alates aastast 2006. KuulubKoolipsühholoogideÜhingu juhatusse.
Tiit Kõnnussaar on suure praktilise kogemusega koolitaja ning lastekasvatusalaste raamatute kirjastaja. On ajakirja Pere ja Kodu asutaja ja lastekasvatuse teemalisi raamatuid välja andva kirjastuse Väike Vankerkirjastaja. Eesti Suhtlemistreenerite Ühingu liige.
Üritus on kuulajatele tasuta.
Oleks kena, kui registreerute eelnevalt meili teel: anu.parn@kiili.edu.ee
Peatse kohtumiseni!
Märkame kaaslasi enda ümber!
Üks hea sõber saatis mulle mõtlemapaneva loo, mida tahan ka Teiega jagada.
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007.
Üks meesmängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2000 inimest, enamus neist läheb tööle.
3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi jajätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.
10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle,et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead.
See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem eranditeta sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min:muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endiselsammul.
Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tund:Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist 'Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?
Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?
Hea Sõber, märka inimest kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks jääb! Leia see hetk ja küsi talt:" Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007.
Üks meesmängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2000 inimest, enamus neist läheb tööle.
3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem: viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi jajätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem: üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.
10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle,et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead.
See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem eranditeta sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min:muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endiselsammul.
Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tund:Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist 'Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?
Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?
Hea Sõber, märka inimest kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks jääb! Leia see hetk ja küsi talt:" Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"
Tellimine:
Postitused (Atom)
