Edastan ühe õpetliku loo

Oli kord üks noor naine ootamas oma lendu lennujaama ooteruumis. Kuna tal oli ees mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta mõne raamatu ja paki küpsiseid, et aega mõnusamalt veeta. Leidnud endale mugava koha, hakkas ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks mees ajakirja. Naine hakkas raamatut lugema ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka see mees ühe küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi.Järgmist küpsist võttes, võttis ka mees uuesti sealt. Naine läks sisemiselt üha vihasemaks ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada, aga kuna ta ei tahtnud tüli korraldada, ei hakanud selle mehega õiendama. Kui oli jäänud veel viimane küpsis, mõtles ta: Ahhaa! Huvitav, mis see mees nüüd teeb...?? Mees võttis viimase küpsise, murdis selle pooleks ja andis pool naisele.
See oli naisele liig! Ta oli suutnud end eelnevaga juba nii vihaseks ajada, et selle peale ei osanud muudmoodi reageerida, kui haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema...
Kui naine lennukisse istus ja oma käekoti avas, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki - avamata ja puutumata. Tal oli niiiii häbi... ja kahju, et oli selle mehe peale niimoodi vihastanud. Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid nii lahkelt ja iseenesestmõistetavalt. Ja nüüd oli ta lennukis...ilma mingi võimaluseta vabandada või heastada või seletada...

Ei saa peatada kivi, kui see on heidetud,
sõna, kui see on välja öeldud,
võimalust, kui see on kaotatud
aega, kui see on läinud...

Kallis sõber, millal Sulle viimati öeldi, kui eriline Sa oled...Kui oluline sa teiste jaoks oled...

Kui palju kordi, on Sinu kiri,telefonikõne või kohtumine Sinuga muutnud kellegi päeva paremaks...
Aeg, mille sa kulutad, et jagada midagi toredat, mis Sa oled leidnud või saanud, on väga tänuväärne. Isegi kui alati ei vastata, võid kindel olla, et keegi on väga tänulik. Ja seepärast ütlen ma Sulle: "Ilma Sinuta oleks maailm palju vaesem!"
Hea, et oled olemas!!!

See ei ole mäng!

„Murest murtud vanemad kummardumas kirstu kohale, milles lebab nende varalahkunud poeg. Ebalevad, tuge otsivad inimesed. Auku nutetud silmad, sõnulseletamatu äng, ahastus, meeleheide. Ei, ta ei hukkunud õnnetuses, ei surnud raskesse haigusse, ei otsustanud ka ise lahkuda…. Ta lihtsalt „mängis“. Tahaks karjuda! Tahaks ära!“, selline pilt ja mõtted tabasid mind möödunud aasta lõpus 11-aastase lapse matustel…
Meedia räägib noorte seas taas levinud „kägistamis-mängust“. Vikipeedia ütleb, et mäng on teatud reegleid järgiv tegevus, mille käigus taotletakse naudingut…mängu reeglid ja/või piirid eristavad mängu tegelikkusest.

Väikelapsele on mäng loomulik olemise ja õppimise viis, suurtele võimalus asju proovida, teisest vaatepunktist vaadata, lõbutseda jne. Kui aga räägitakse kägistamisest, kui mängust, siis leian, et sõnakasutus ei ole päriselt kohane.
Kägistamine EI OLE mäng, vaid fataalsete tagajärgedega tegevus! Kägistamine „mänguna“ on tegevus, mille eesmärk ei ole tavaliselt kedagi tappa, kuid millel on siiski tõsised tagajärjed ja võimalikud pöördumatud kahjustused. Neist tagajärgedest ei ole noored teadlikud või suhtuvad neisse pealiskaudselt.

Miks noored seda teevad, on küsimus, millele üheselt vastata raske. Äkki põnevusest, et teised teevad ka, gruppi kuulumise ihalusest, mulje avaldamiseks või igavusest… kes seda teab?

Räägi oma lapsega! Kuula oma last! Ole kaaslane, kellega võib maailmaasju arutada, sest keegi meist ei ole kõike-teadja. Ja ei maksa solvuda, kui teismeline su eemale tõukab, sest tegelikult on oluline tunne, teadmine, et vanem hoolib ja toetab mind alati. Millal sa ütlesid talle, et armastad teda?

Loe teema kohta veel:
http://www.postimees.ee/?id=65911
http://www.tarbija24.ee/?id=202813
http://www.tarbija24.ee/290308/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/320566.php