See ei ole mäng!

„Murest murtud vanemad kummardumas kirstu kohale, milles lebab nende varalahkunud poeg. Ebalevad, tuge otsivad inimesed. Auku nutetud silmad, sõnulseletamatu äng, ahastus, meeleheide. Ei, ta ei hukkunud õnnetuses, ei surnud raskesse haigusse, ei otsustanud ka ise lahkuda…. Ta lihtsalt „mängis“. Tahaks karjuda! Tahaks ära!“, selline pilt ja mõtted tabasid mind möödunud aasta lõpus 11-aastase lapse matustel…
Meedia räägib noorte seas taas levinud „kägistamis-mängust“. Vikipeedia ütleb, et mäng on teatud reegleid järgiv tegevus, mille käigus taotletakse naudingut…mängu reeglid ja/või piirid eristavad mängu tegelikkusest.

Väikelapsele on mäng loomulik olemise ja õppimise viis, suurtele võimalus asju proovida, teisest vaatepunktist vaadata, lõbutseda jne. Kui aga räägitakse kägistamisest, kui mängust, siis leian, et sõnakasutus ei ole päriselt kohane.
Kägistamine EI OLE mäng, vaid fataalsete tagajärgedega tegevus! Kägistamine „mänguna“ on tegevus, mille eesmärk ei ole tavaliselt kedagi tappa, kuid millel on siiski tõsised tagajärjed ja võimalikud pöördumatud kahjustused. Neist tagajärgedest ei ole noored teadlikud või suhtuvad neisse pealiskaudselt.

Miks noored seda teevad, on küsimus, millele üheselt vastata raske. Äkki põnevusest, et teised teevad ka, gruppi kuulumise ihalusest, mulje avaldamiseks või igavusest… kes seda teab?

Räägi oma lapsega! Kuula oma last! Ole kaaslane, kellega võib maailmaasju arutada, sest keegi meist ei ole kõike-teadja. Ja ei maksa solvuda, kui teismeline su eemale tõukab, sest tegelikult on oluline tunne, teadmine, et vanem hoolib ja toetab mind alati. Millal sa ütlesid talle, et armastad teda?

Loe teema kohta veel:
http://www.postimees.ee/?id=65911
http://www.tarbija24.ee/?id=202813
http://www.tarbija24.ee/290308/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/320566.php